Vaadid on tänaseks küllaltki populaarne sisustuselement. Küll leiab neid taproom’ides baarilaua funktsiooni täitmas või pubide terrassidel sigaretinurga lauana. Küllaltki romantiline on idee, et taolisi vaate me praegusajal ei näeks, kui sajandeid tagasi poleks neis hakatud tänaseks legendaarseks saanud erinevaid jooke hoidma hakatud. Vaatides on aastasadu lastud puhata sügavalt armastatud destillaatidel, mis enesele omased maitsenüansid just vaadist külge on saanud. Võrreldes veini või viskiga on džinn vaadis aga võrdlemisi uus tegelane.
Viski, vein, šerri, või portvein – nimekad joogid, mida on vaadid hoidnud juba mäletamatutest aegadest. Enamjaolt on nende koduks olnud just tammevaadid. Esialgu täitsid vaadid alkohoolsete jookide hoiustamise rolli. Nii oli neid mugav säilitada ning transportida juba 11. ja 12. sajandil. Alles hiljem taibati, et puidusel vaadil on eriline jõud muuta joodava kvaliteeti ning rikastada selle maitseprofiili.
Ka selles maailmas valitseb omamoodi teadus ning naljatades võib öelda, et ega kõik vaadid ei ole ühe puuga löödud. Tamm on olnud usaldusväärne ning eelistatuim valik, kuid olenevalt piirkonnast, on kasutatud ka kõikvõimalikke teisi, näiteks kastani-, hikkori-, kirsipuu- või vahtrapuitu. Õige valimine mängib ju märgilist rolli – olgu selleks tammevaatide juures Prantsuse, Ameerika või hoopiski Jaapani tamm, mis veel omakorda jagunevad eraldi tüüpideks. Kõik kannavad omapäraseid iseloomujooni, mis jätavad joogile äratuntavaid ning just neile omaseid detaile.
Kui materjal valitud, on võimalik maitseprofiile kohandada põletamisega. Selleks kasutatakse erinevaid meetodeid alustades kiirpõletamisest lõpetades põletamisega lahtisel tulel. Kuidas vaatide põletamine alguse sai, ei ole lõpuni ja kindlalt teada, kuid üks varaseim märge selle meetodi kohta pärineb käsitsi kirjutatud ja krediteerimata raamatust, mis viitab aastale 1854. Täna seisab see raamat Kentucky osariigis Louisville’is asuvas United Distillersi arhiivis.
Kui jook pannakse uhiuude vaati, saab see endale puhtad ja puutumatud puidused ja suitsused noodid. Kuid jooke hoitakse ka vanades vaatides – nendes, kus oma aja on näiteks veetnud juba viski või šerri. Need jätavad vaati endast palju maha ning kingivad uutele elanikele kübekese oma iseloomu. Nii on tänapäeval meeletult populaarne laagerdada õlut vaadis, mis on eelnevalt koduks olnud näiteks viskile või veinile.
Reisides tagasi minevikku – juba 13. ja 14. sajandil valmistati Hollandis jeneveri, mida saab pidada džinni esiisaks. Alkohol pandigi vaati, sest viimane aitas seda säilitada. Kuivõrd tol ajal oli jookide kvaliteet võrdlemisi kehv, püüti nende maitseomadusi erinevatel viisidel parandada. Ühel hetkel mõisteti, et kuigi vaadi esialgne funktsioon lahendas ebamugavaid transpordi ja hoiustamise küsimusi, tõstis see ühes ka joogi kvaliteeti ning korrigeeris maitsenüansse. Džinni leidis end vaadist aga alles hiljuti, umbes 10-15 aastat tagasi.
Kui džinnisõnastikust leiab erinevaid klassifikatsioone nagu London Dry ja Old Tom, mis viitavad ka legaalsetele definitsioonidele, siis eraldi määratlust või liigitust, mida tähendab barrel-aged gin (vaadis laagerdunud džinn) hetkel veel üheselt kirjeldada ei ole võimalik. Niisiis, ruumi mängida on selles maailmas küll ja veel, sest erinevad džinniretseptid on juba ju loodud. Järgmise sammuna jääb üle vaid erakordne vaat leida. Näiteks selline, mis teinekord viskiarmastajaid ka džinnile lähemale võib liigutada. Ja ka peale erinevat tüüpi viskivaatidele või uhiuutele kasutamata versioonidele on vaadikombinatsioone ju lõputult – näiteks võib kasutada veini-, portveini-, võib-olla isegi rummi vaate.
Kui tavaliselt laagerduvad joogid vaatides aastaid, on džinnitootjatel võimalus vaatide ning ka ajaga eksperimenteerida ja luua, nimetades oma džinni barrel-aged või hoopiski barrel-rested (vaadis puhanud). Viimane viitab tihti sellele, et jook on vaadis olnud põgusalt.
Nii on ka Junimperium jõuludeks loonud limiteeritud koguses uues akaatsiapuu vaadis seisnud barrel-finished kirsidžinni. Tellitud akaatsiavaadid on valmistatud Prantsuse akaatsiast ning see on tuntud oma majesteetliku ilu ning suursugususe poolest. Tänu akaatsia siledatele omadustele on puitu väga lihtne viimistleda ning on seetõttu tuntud ka täispuidust mööbli valmistajate seas. Rääkides laagerdamisest, siis akaatsia vaati põletatakse tihti kergemalt kui tammevaate. Kui tamm on sügav, küps, ja puidune, siis akaatsia annab joogile floraalsed õrnemad noodid ja pika järelmaitse (long-mouth feel).
Kuna vaadid vajavad ruumi ning Junimperiumis hakkaks kümnete vaatidega täna väga kitsas, on siin oma koha leidnud vaid mõned vaadid, millest ühes akaatsiavaadis ongi ca kolm kuud on puhata saanud Junimperiumi Cherry Edition kirsidžinn. Tulemuseks on äratuntava kirsimaitsega jook, millele vaat on lisanud kerget puidust ja lillelist nüanssi. Joogi järelmaitse on pikk ning lõpus on tunda magusat ja kergelt suitsust nooti.
Alates jõulukuust on ca 200 pudelit limiteeritud Junimperium Limited Edition Barrel Finised Cherry Gin’i ka Junimperiumi e-poes ja džinnivabriku baaris saadaval, millest viimne kui üks pudel on Tarvo Jaansoo poolt isiklikult nummerdatud. Kui soovid endale ka seda jooki soetada, pead olema nobe.